Liiga varajane lasteaeda panemine röövib turvatunde
Liiga varajane lasteaeda panemine röövib turvatunde
9. juuli 2017
Lastevanemad vajavad enim koolitusi laste vaimse tervise ja kasvatamise teemadel
Lastevanemad vajavad enim koolitusi laste vaimse tervise ja kasvatamise teemadel
19. dets. 2017
Näita kõiki

Mida teha, et laps kuulaks sõna?

Mida teha, et laps kuulaks sõna
Ingeri Kraav

Inger Kraav on Tartu Ülikooli kasvatusteaduste emeriitdotsent. Kasvatusteadlasena tegutseb ta praegu Perekasvatuse Instituudis koolitajana ja on Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi juhataja.

„Kas sa hakkad nüüd lõpuks oma tuba koristama? Mitu korda ma pean sulle ütlema? Ma ei saa aru , miks sa ometi mitte kunagi ei pane oma asju tagasi õigesse kohta!” Tuleb tuttav ette? Arvuti juures või teleri ees istuv, mängiv või lugev laps  — ja vanem, kes oma jõuetust tunnetades pragab ja pahandab.

Uued suunad kasvatuses

Aastasadu on lapse kasvatatust võrdsustatud sõnakuulelikkusega: hea laps kuulas alati vanemate sõna, tegi kiiresti ja vaidlemata kõik, mis vanemad käskisid.

Elu oli tollal karm, sõnakuulmatus, vanemate tahte ignoreerimine võis kurjasti kätte maksta.

Aegade muutudes on hakatud üha enam nägema lapses väikest inimest oma tarvete ja tahtega. Tähtis on lapse mõistmine ja toetamine, lapse tahte arvestamine. Kas see tähendab, et kuulekus on tänapäeval ülearune või isegi taunitav, et sõnakuulelikkuse nõudmine on alluvuse kasvatamisena ebasoovitav?

Paljud noored vanemad, kes on otsustanud oma last kasvatada selgitamise, veenmise ja kokkulepete sõlmimise abil, on pettunult kurtnud, et laps teeb pidevalt seda, mis ise tahab, korraldustele allumise asemel lõputult vaieldes ja selgitamist nõudes. Kui vanem  annab lapsele selgitusi ja informatsiooni, ning jätab otsustajaks lapse, ei ole imestada, kui lapse valitud käitumisviis ei ole vanema arvamusega kooskõlas. Laps ei ole võimeline selgitusi vaagima ja õiget otsust langetama, ning selle eeldamine on talle liiga suur koorem. Niiviisi käitudes lükkab vanem lapse kanda vastutuse, milleks too veel valmis ei ole.

Muidugi on õige, et laps vajab keeldude-käskude kõrval ka arusaamist, miks üks või teine asi peab just nii käima. Siiski peaks seda kasutades tingimata arvestama lapse vanust ja võimet mõista põhjenduste paikapidavust. On ju isegi lihtsad ajamäärused esialgu lapsele lapsele mõistetamatud: kohe, varsti, homme, kunagi edaspidi… Ajataju areng vajab samuti aega ja kogemusi. Sageli kasutame lapsega samu sõnu, mõistame aga neid erinevalt.

Väike laps, konkreetne käsk

Mida väiksem on laps, seda selgem ja konkreetsem peab olema käsk või keeld. Just väikelast ei tohiks harjutada sellega, et käske võib täita või täitmata jätta. Kui käsk/keeld  on antud, tuleb see kohe täita — kui laps ise tegema ei hakka, siis tehakse  seda koos vanemaga.

Aastane laps proovib piima tassist lauale valada — ta ei oska veel mõelda, kas see on hea või halb, ta tunneb lihtsalt rõõmu huvitava tegevuse üle. Lapsevanema kategooriline keeld „ära vala piima maha!” võib viia tegevuse katkestamisele, aga võimalik, et tahe valada on suurem kui võime end pidurdada ja soov järgida ema korraldust. Keelates on ema mõlemaks reaktsiooniks valmis: kui vaja, haarab ta lapse tassiga käe ja seab selle õigesse asendisse. Pahandada pole vaja, karistamisest rääkimata — aitab sellest, et laps saab aru — vanema korraldused on täitmiseks. Kui aga laps teeb nii, nagu temalt oodatakse, siis on väga oluline teda ja ta tublidust tunnustada, mitte pidada seda iseendast mõistetavaks.

Laps tahab haarata aknal kasvava orhidee, aga tõmbab käe ära, kui isa teda keelab. Isa kiidab: Tubli oled, ei võtnud lille!. Selgitus võib nüüd järgneda, et laps mõistaks keelu või käsu põhjendatust. Lill on ilus, tule vaata, nuusutame ka — ah kui hea lõhn! Puudutada ei tohi, ta on nii õrn, vaata, kui peenikesed varrekesed õisi hoiavad.

Tung avastada ohtlikku maailma

Laps kasvab kiiresti, aga veel olulisem on liikuvuse suurenemine — ta suudab end varvastel seistes aina kõrgemale üles küünitada. Ootamatult ulatub ta haarama asju sellest kõrgusest, kuhu veel eelmisel päeval ei küündinud. Ja kui miski on ta haardeulatusest tõesti kaugele tõstetud, siis taipab ta tõugata tooli kohale, kust ronima hakates siiski asjani ulatub — kummalisel kombel saab laps sellega toime juba kõne-eelsel perioodil. Ja kui ta niisuguse tegevusega satub ohuolukorda, või ta tervis ja elugi  sõltuda sellest, kas ta võtab tõsiselt ema selgesõnalist korraldust „Ei tohi!” või “Ära puutu!” või „Tule kohe alla! Tule kohe emme juurde!”

 Laps kogub teadmisi ja kogemusi end ümbritsevast maailmast. Soovis kõike uurida ja katsetada ei jõua ta meeles pidada keelde, ahvatlus edasi liikuda ja kõike oma käega katsuda on liiga tugev. Aitama peab teadmine, et ema-isa ei keela ega käsi asjata, et nende käsku tuleb täita, isegi kui ei tahaks — seejuures on toeks varasem kogemus, et järgnev selgitus näitab, miks käsk anti.

Kaheaastasel on juba oma tahe ja tungiv vajadus seda katsetada. Ta proovib oma tahte mõju kõiges — söömises üldse ja söökide valikus, potilkäimises, magamaminekus. Kasvataja (nii lapsevanem kui ka hoidja) saab aidata lapsel mõista, kus ta saab oma tahet kasutada, kus mitte. Periood võib kujuneda mõlemale poolele raskeks ja kurnavaks — just siin tekib kõige sagedamini ägedaid konflikte täiskasvanu ja lapse vahel.

Käskija vastutab käsu täitmise eest

Mis peaks tegema ema, kelle laps segamini toas korraldusi eirates arvuti juures istub? Kuidas käsku põhjendama? Võib oletada, et ta on aegade jooksul esitanud kõik mõeldavad argumendid, miks tube koristada on vaja. Kindlasti ei peaks lapsele oma jõuetust kurtma ja hädaldama, et ei tea, mis teha. Küllap parim on enne käsu andmist vaadata, mis laps teeb, kui ruttu saab ta tegevus lõpetatud, ja seejärel anda eelhoiatus: Selleks, et me saaksime õigeks ajaks bussi peale, tuleb sul kohe pärast seda mängu kraamima hakata. Ja seejärel ise mitte unustada oma sõnu, vaid jälgida, et laps mängu lõppedes tõepoolest kohe arvuti suleb ja tegutsema hakkab, hoolimata sellestki, kui vastu vaidleb ja uue mängu kallale püüab asuda. Mida sagedamini on mingi võte käsu täitmisest pääseda tagajärjekas olnud, seda kindlamalt rakendatakse ka edaspidi — hädavajalik on järjekindlus.

Margit ja talle külla tulnud Anete lõpetavad mängu, et õue minna, aga Margit hakkab mänguasju kasti laduma. Anete imestava küsimuse peale ütleb ta stoilise rahuga: Ega nad mind muidu niikuinii rahule jäta, parem siis kohe ära panna!

Keeldudega liialdamine suurendab sõnakuulmatust

Tihti on kuulda, et vanemad saadavad lapse tegevust manitsustega: „Ära jookse! Ära hüppa! Ära roni! Vaata, et sa ei kuku!

Kui on koht, kus lapse liikumisvabadust tuleb piirata, tuleb see ette selgeks rääkida (nt. poes ei jookse ega puuduta midagi, mis riiuleile välja on pandud), aga samas peab olema aega ja kohti, kus võib joosta, hüpata ja ronida — isegi kukkuda, sest teisiti areng ei toimu.

Väikelaste liikuvuse tõusuga tekib kodus palju kohti, kuhu nad järsku on hakanud pääsema ja ulatuma, omamata samas mingit arusaamist, kui ohtlikud on tema uued huvid talle endale või asjadele. Seepärast soovitatakse teha oma eluase ohutuks ja seda mitte ainult lapse turvalisuse, vaid ka psüühilise heaolu seisukohalt. Mida vähem peab last keelama, seda parem.

Kui aga juba keelata, siis tuleb keelata nii, et lapsel mingit kahtlust ei tekiks, kas kuulata või mitte. Iga ema suudab keelata lapsel küdeva ahjuukse puutumist — kummaline, miks nii paljud emad väidavad, et nad ei suuda/ jõua keelata TV või arvuti kiskumist

Sõnakuulamine näitab usaldust vanema vastu

Arutlused  selle üle, kas lapse soov on mõistlik ja täidetav või mitte, on kindlasti vajalikud, mida vanemate lastega tegemist on, seda enam. Aga ikka ja jälle on vaja, et laps vanemat usaldades oleks valmis ta sõna kuulama.

Kujutlegem näiteks ohtlikku olukorda — laps seisab keset autoteed, eemalt ligi ruttav vanem annab kategoorilise käsu — tule kohe tee pealt ära!, ent selle asemel, et järelemõtlemata alluda, jääb laps ootama selgitust, veenmist ja aega langetada oma otsus selles küsimuses.

Koos teadmiste ja oskuste kasvuga peaks järk-järgult arenema ka lapse vahetegemine hea ja kurja vahel. Kasvu eelduseks on võime lükata häid asju ja heameele kogemist edasi, suuta oodata, suuta midagi teha selleks, et heameelt tootvat asja või tulemust ära teenida. Väikelaps ei suuda oodata, ta nõuab oma tarvete viivitamatut rahuldamist, koolieelik suudab leppida ootamise ja loobumisega, kuigi see on talle raske.

Kui me eeldame, et lapsevanem soovib oma lapsele head, siis peame uskuma ka vanema võimesse anda lapsele korraldusi, mille täitmine on lapse seisukohalt vajalik ja õige.

Korraldust andes võib vanem

–         selgitada, miks on käsu täitmine lapsele kasulik

–         toetuda üldisele korrale, traditsioonidele — nii tuleb teha, sest nii on alati tehtud

–         toetuda kõrgemale autoriteedile

–         esitada kategoorilise nõudmise lähtudes omaenda autoriteedist

Alati ei aita seletustest, alati pole aegagi seletada.

Allikas: Perekasvatuse Instituut.

Artikkel ilmus Delfi Naistekas

Ostes 4 täishinnaga loengut, on 5. loeng poole hinnaga! Kasuta kassas koodi Soodustus4! Peida