Erinevate võimetega lapsed: kuidas neist mõlemast ühtviisi rõõmu tunda?

raamat igav kolledžiharidus

Meie peres kasvab kaks teismelist. Mõlemad käivad samas põhikoolis ja üks on teisest klassi võrra ees.

Vanemal lapsel on koolis raske, on olnud juba algklassidest peale. Õppima oleme pidanud teda sundima ja see on olnud talle kogu aeg vastumeelne. Temas ei ole üldse edasipüüdlikkust ja laiskust on üsna palju. Teda absoluutselt ei huvita, mis hindeid koolis saab. Kui saab negatiivse hinde, siis parandab selle ära. Niimoodi möödub terve õppeaasta: saab ühtesid ja kahtesid ja siis parandab… et samal päeval uued halvad hinded peale saada. Oleme püüdnud nii hea kui kurjaga, meelitada ja keelitada, aga tolku sellest ei ole. Tänaseks on funktsionaalse lugemisoskusega lood päris halvasti ning ma ei tea, kuidas ta põhikooli lõpetatud saab või kus edasist haridust omandama asub. Küll aga tegeleb ta spordiga ja liiga palju nutiseadmetes ei ole ning viimaste ärakeelamine ei oleks talle paremate õpitulemuste saavutamiseks mingi karistus. Sporditegemist lapsel ju keelama ei hakka, olgugi et sellele kulub neli õhtut nädalas ning mõnikord nädalavahetuse võistlused takkaotsa. Väljapaistvaid saavutusi spordis ei ole, see on rohkem harrastuse tasemel. Kuna lapse õppeedukus on nii halb ja vastuseis õppimisele suur, siis tunnen, et olen lapses pettunud ja lapsevanemana läbikukkunud. Lisaks on väsitavad igaõhtused vaidlused teemal õppimise vajalikkusest.

Seevastu nooremale lapsele on vaimseid võimeid ja edaspüüdlikust oluliselt rohkem antud, kohati tundub, et ta on enda suhtes liigagi nõudlik. Talle meeldib õppida, tema hinded on väga hea, osaleb erinevatel konkurssidel ja olümpiaadidel. Kõik senised klassid on lõpetanud kiituskirjaga. Me ei pea talle kunagi õppimist meelde tuletama või selles abiks olema. Laps on äärmiselt kohusetundlik. Õppimist ei jäta enne, kui kõik kodused tööd on tehtud. Ta tunneb väga suurt huvi lugemise vastu ja loeb iga kuu läbi mitu raamatut. Kohustuslik kirjandus on tema jaoks ”titekas”, aga kohusetunne aitab ka nendega ühelepoole saada. Sporti ta ei tee, küll aga käib ühes käsitööringis ühel pealelõunal nädalas.

Mind hämmastab, et ühe pere lapsed võivad olla nii erinevad: nii võimete poolest kui oma suhtumises õppimisse. Ma väga püüan lastel mitte vahet teha, aga see on nii keeruline. Kui ma ühte last kiidan kolme saamise eest ja teine läbi mingi ime saab ka ühe kolme õppeaasta jooksul ning on selle pärast kohutavalt õnnetu, siis kuidas ma peaksin käituma? Kiitma, et oleks võrdsus? Lohutama, sest ta on õnnetu? Lõpuks kõige suurem küsimus: kuidas arendada suuremas lapses vastutustunnet?