Laps muutub koolis agressiivseks, kui peres on suhted sassis

Kasvatusnõustaja Siiri-Liisi Kraav

Agressiivsus on üks normaalne osa inimeste loomusest — see on vajalik nii enda ressursside kaitsmiseks kui ka abistavaks jõuks uute väljakutsetega võitlemisel. Laste puhul on ressurss, mida on vaja kaitsta, mõnikord oma isiklik ruum, aga teinekord ka tähtsate täiskasvanute (või ka eakaaslaste) tähelepanu.

Siiri-Liisi Kraav on Perekasvatuse Instituudis lektor, Imago suhteterapeut ja kasvatusnõustaja

Ükskõik millise iseloomujoone täielik maha surumine ja välja juurimine ei ole võimalik ega ka vajalik. Agressiivsuse negatiivseks tembeldamine ja täielik keelamine (nagu meie ühiskondlik hoiak praegu üldiselt on), ei õpeta last oma agressiivseid tunge kontrollima, vaid pigem tekitab selle ümber rohkelt vastakaid tundeid ja liigset ärevust.

Mudilased elavad frustratsiooni välja agressiivsusena

Umbes kaheaastane laps, kes ei oska veel väga hästi rääkida, kellel on sisemine vajadus maailma kontrollida, aga liiga vähe võimalusi ja kontrollivahendeid, elab oma frustaratsiooni sageli välja agressiivsusena — kas inimeste (hammustab mängukaaslast, lööb ema) või asjade vastu (lööb jalaga nukku, pillub mänguasjad laiali). Selles vanuses laste juures tehakse väga sageli see viga, et pärast vägivallategu (näiteks kaaslase hammustamist) võetakse laps ette ja hakatakse talle põhjalikult selgitama, miks ei tohi teisele haiget teha ja mida teine siis tunneb. Väikelaps ei saavuta selle selgituse tagajärjel oskust paremini oma tunge kontrollida, küll aga saab kogemuse — kui ma nii teen, siis mulle pööratakse tähelepanu.

Paariaastase lapse vägivaldse käitumise juures on kõige targem öelda selgelt ja konkreetselt: „Ei tohi, valus on!” ja eraldada laps situatsioonist. Tõsta ta lihtsalt eemale ning minna eluga edasi, vahejuhtumile rohkem otsest tähelepanu pööramata. Edaspidi peaks täiskasvanu aga natuke enam laste tegevust jälgima ja võimaluse korral ennetama järgmisi vägivallategusid.

Koolieelikutena laste kõne järjest areneb ja nad suudavad üha enam oma tundeid ja vajadusi suuliselt väljendada. Samuti arenevad ka nende sisemised kontrollimehhanismid, mis järjest rohkem aitavad lapsel endal pidurdada oma agressiivseid tunge. Kui siia lisada võimalus end füüsiliselt (piisavalt liikumisruumi ja -vabadust) ja verbaalselt (suhtume positiivselt ja tunnustavalt sellesse, kui laps oma negatiivseid tundeid — viha, pettumust, nördimust — sõnades väljendab) välja elada, on üsna tõenäoline, et kooli minnes laps enam teistele füüsiliselt liiga ei tee. Kui füüsiline agressiivsus vanuse kasvades järjest väheneb, suureneb verbaalne agressiivsus kuni hilise murdeeani pidevalt.

Kaklus ei ole tingimata kiusamine

Kuigi kooli alguseks on laps juba suurel määral õppinud oma agressiivseid tunge kontrollima, kulub selle oskuse täielikuks omandamiseks veel mitmeid aastaid. Veel algklassides võib juhtuda, et laps satub kaklusesse, ning see ei ole iseenesest veel midagi ebanormaalset. Aga siin tuleb vahet teha kaklusel ja kiusamisel — kaklus on võrdsete osapoolte vaheline aus võitlus, kiusamise juures teeb tugevam (keda tajutakse tugevamana — võib olla ka lihtsalt sõnaosavam, varakam vms) nõrgemale regulaarselt liiga.

Kui vaadata kiusamissuhteid koolis, siis on kõrvalseisjal tihti raske aru saada, mille pärast üht või teist last kiusatakse. Kiusajad ise toovad sageli välja selged põhjused, mis aga täiskasvanute arvates ei ole kuigi veenvad (näiteks ta on jobu, paks, haiseb, naerab nõmedasti vms). Kiusajad selgitavad oma tegu sageli sellega, et teevad lihtsalt nalja — empaatia puudumine ongi üks omadus, mis kiusajat iseloomustab. Ta ei pruugi isegi mõelda sellele, mida tema naljad teisele lapsele tähendavad või teevad. Teiseks põhjendatakse kiusamist tihti äraspidise õiglusega — kiusatav olevat selle ära teeninud (näiteks käitus nõmedasti, alandas kedagi mõne märkusega, vaatas otsa mittesobival viisil jne).

Kiusajate kodude kohta võib lihtsustades öelda, et üldjuhul on tegemist peredega, kus rakendatakse autoritaarset kasvatusviisi — vanem=seadus. Lapsel ei ole võimalik kodus end kehtestada või oma tahtmisi väljendada, sest suurem ja tugevam (lapsevanem) määrab, kuidas asjad peavad olema, ning karistab kui miski on teisiti kui tema arvates vajalik. Sama suhtemustri võtab laps kaasa kooli, ent siin on tema suurem ja tugevam, kes saab määrata ja karistada.

Kui koolilapse käitumises on tekkinud järsku muutus, kui laps ühtäkki on muutunud teiste suhtes agressiivseks, ükskõik, kas verbaalselt või füüsiliselt, siis on põhjust vaadata üldistavalt, mis on sel perioodil või mõned kuud enne seda lapse või tema vanemate elus veel toimunud. Enamasti leiab seose vanemate abielu- või tööprobleemidega, haigusega perekonnas või muutusega lapse ja pere suhtlusringis.

Millised on suhted perekonnas?

Üldine reegel, mis kehtib läbi terve lapsepõlve kõlab nii: Kui laps on halb, on lapsel halb. Ükski laps, kes tunneb end hästi, armastatu ja kaitstunua, kellel on võimalusi vabalt areneda ja ennast kehtestada, ei tunne vajadust teisi rünnata. Kiusamine koolis ei pruugi viidata otseselt asotsiaalsele perele, küll aga on lapse käitumisel kindel põhjus. Selle asemel, et kiusajale tüdimuseni korrutada, et niisugune käitumine on vale ja paha, ning leiutada järjest uusi karistusvõtteid (märkus, käskkiri, kooli hoolekogu ees aru andmine, vanemate kooli kutsumine, et ka nendega pahandada jne), tuleb otsida üles probleemide algpõhjus ja sellega tegeleda. Seega soovitus vanematele, kes märkavad, et nende lapsest on saanud koolis kiusaja — kuigi see ei pruugi olla kerge ega meeldiv, on aeg vaadata üle oma suhtumine ja peresuhted ning otsida lapse käitumise põhjusi just sealt.

Samal ajal tuleb muidugi ka lapsele edastada ühene signaal — ei õpetajad ega vanemad tolereeri teiste laste kiusamist mitte mingil moel.

Allikas: Perekasvatuse Instituut.